|
|
|
|
|
Berni Alpides kestab jääaeg
Rännumehed Ülo Suursaar ja Sulev Kuuse arvavad, et alguses kisub rännupisikut põdevat inimest ikka kaugete maade poole – olgu siis Aasiasse, Alaskale või Austraaliasse. Alles hiljem võime avastada, et ka koduses Euroopas on põnevaid kohti küllaga – olgu need siis Norra fjordid, Soome tunturi’d või Karpaatide kuplid.
Eriliseks maiuspalaks mägede armastajale on kindlasti Alpid oma kurude ja tippudega, liustike ja alpiaasadega. Eestlaste hulgas ülipopulaarseks saanud Mont Blanc’i, Monte Rosa ja Dolomiitide kõrval leidub siin hästivarjatud aardeid veel küllaga.
Neitsi, Munk ja Töll
Meie 9-liikmelise matkagrupi peasihiks oli Berni Alpide mägipiirkond Berner Oberland, mis kujutab endast suurt veelahet Põhjamerre voolava Reini lätete ja Vahemerre suubuva Rhone’i lisajõgede vahel. ©veitsi ühe suurejoonelisema mäegrupina kõrgub Interlakeni kuurortpiirkonna kohal kuulus Berni kolmik – Jungfrau (4158 m), Mönch (4099 m) ja Eiger (3970 m), ehk eesti keelde tõlgituna Neitsi, Munk ja Töll (Koll, Ogre...). Kolm tippu asuvad ühel joonel, Mönch kõige keskel – munk peab nimelt ühe legendi järgi kaitsma neitsit koletise rünnakute eest. Kõrguste vahe mäemüüri jalamilt, näiteks Lauterbrunneni oru lõpus 900 meetri kõrgusel asuva Stechelbergi külakese juurest, on 4,3 horisontaalse kilomeetri kohta 3,2 kilomeetrit vertikaalis! See ületab järskuselt ka Alpide teise mastaapse gradiendi Mont Blanc’i kagunõlval.
Ahelik madaldub sujuvalt lõuna suunas ning esimesed alpinistlikud retked piirkonnas sooritatigi 19. sajandil Rhone’i oru poolt. Et jõuda tollel ajal põhja poolt kättesaamatule mäeharjale, pidi mitu päeva mööda pikka ja salakavalat Aletschgletscheri liustikku ülespoole liikuma. Tänapäeval kuulub Alpide suurim jäätumiskeskus koos unikaalsete, suhteliselt puutumatute mägimetsa- ja alpiniidukooslustega Jungfrau-Aletsch-Bietschhorni rahvuspargi nime all UNESCO looduspärandi nimistusse.
Eesti matkajad-alpinistid on Berni Alpe külastanud alates aastast 1995. Nüüdseks on mitmel korral tõustud Finsteraarhorni, Mönchi ja Jungfrau tippu, kuid paljud olulised tipud-kurud on eestlaste jaoks veel avastamata. Enamasti on siin käinud vähesed grupid kombineerinud alpinistlikke tõuse mägimatkaga. Kõigepealt, kui välja jätta Berni kolmik, siis teiste tippude juurde jõudmiseks peabki siin paratamatult vähem või rohkem matkama. Teisest küljest on aga tegu ühega vähestest Alpi piirkondadest, kus matkamisel üldse sügavamat mõtet. Kiirteede poolt saarestatud ja inimasustuse poolt sisse piiratud mäestikus on vähe kohti, kus mõnda asulat, raud- või köisteed näha pole. Meie valdavalt mägimatka-taustaga grupi soov oligi põgeneda Euroopa tiheda inimasustuse eest teravate tippude ja lumeväljade riiki. Matkasime kaheksa päeva liustikel ja tõusime rajooni kõrgeimale, Finsteraarhorni mäele (4274 m) ning Mönchile. Hiljem jagunesime mõneks päevaks - kaks grupiliiget suundusid Matterhornile ja ülejäänud Alpide katusele – Mont Blancile (4808 m).
Jungfraujoch – railway to heaven
Plaanisime tervenisti lumevööndis kulgevat ringmarsruuti alguse ja lõpuga Jungfraujochil. Nimelt asub Jungfrau ja Mönchi vahelisel mäeharjal 3545 meetri kõrgusel Euroopa kõrgeim raudteejaam. Meetrise rööpavahega hammaslatt-raudtee algab 2061 meetri kõrguselt Kleine Scheideggist. Enamus teest kulgeb Eigeri massiivi sisse rajatud kaljutunnelis, kus 9 kilomeetri jooksul võtab rong 1,5 kilomeetri võrra kõrgust. Tunnise sõidu vältel peatub rong lühidalt “Eigerwandi” ja “Eismeeri” peatuses, kus läbi külgtunneli akende mäe seest väljapoole saab vaadata.
Ebaharilikku raudteed hakati rajama juba 1896. aastal ja alates aastast 1912 on see alpinistide jaoks pakkunud hõlpsamat juurdepääsu Oberlandi tippude juurde ning tavaturistidele unustamatuid mägedevaateid. Seda loomulikult hea ilma korral. Tänapäeval külastab Jungfraujochi umbes poolt miljonit inimest aastas. Rongipileti hind võib alul kallis tunduda – odavaim nn good-morning edasi-tagasi pilet maksab alates Kleine Scheideggist 800 krooni ning 1000 meetri kõrguselt Grindelwaldist, kuhu ka tavatransport käib, 1350 krooni. Grindelwaldi ja Kleine Scheideggi vahel me siiski matkasime – vajasime seda higist nõretavat päeva kõrgusega kohanemiseks. Nagu ka sellele eelnenud ühepäevast tõusu 2970 meetri kõrgusele Schilthornile, mida eelkõige tuntakse 1969. aasta Bondi-filmi Piz Gloriana.
LOE EDASI AJAKIRJAST GO DISCOVER!
|
|
|
